sn22.156
Attānudiṭṭhisutta
Sāvatthinidānaṁ.
“Kismiṁ nu kho, bhikkhave, sati, kiṁ upādāya, kiṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjatī”ti?
Bhagavaṁmūlakā no, bhante, dhammā …pe…
“rūpe kho, bhikkhave, sati, rūpaṁ upādāya, rūpaṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjati.
Vedanāya sati …
saññāya sati …
saṅkhāresu sati …
viññāṇe sati, viññāṇaṁ upādāya, viññāṇaṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjati.
Taṁ kiṁ maññatha, bhikkhave,
rūpaṁ niccaṁ vā aniccaṁ vā”ti?
“Aniccaṁ, bhante”.
“Yaṁ panāniccaṁ …pe…
api nu taṁ anupādāya attānudiṭṭhi uppajjeyyā”ti?
“No hetaṁ, bhante”.
“Vedanā …
saññā …
saṅkhārā …
viññāṇaṁ niccaṁ vā aniccaṁ vā”ti?
“Aniccaṁ, bhante”.
“Yaṁ panāniccaṁ …pe…
api nu taṁ anupādāya attānudiṭṭhi uppajjeyyā”ti?
“No hetaṁ, bhante”.
“Evaṁ passaṁ …pe…
nāparaṁ itthattāyāti pajānātī”ti.
Sattamaṁ.
At Sāvatthī.
“Mendicants, when what exists, because of grasping what and insisting on what, does theory of self arise?”
“Our teachings are rooted in the Buddha. …”
“When form exists, because of grasping form and insisting on form, theory of self arises.
When feeling …
perception …
choices …
consciousness exists, because of grasping consciousness and insisting on consciousness, theory of self arises.
What do you think, mendicants?
Is form permanent or impermanent?”
“Impermanent, sir.” …
“But by not grasping what’s impermanent, suffering, and perishable, would theory of self arise?”
“No, sir.”
“Is feeling …
perception …
choices …
consciousness permanent or impermanent?”
“Impermanent, sir.” …
“But by not grasping what’s impermanent, suffering, and perishable, would theory of self arise?”
“No, sir.”
“Seeing this …
They understand: ‘… there is nothing further for this place.’”
Sāvatthinidānaṁ.
“Kismiṁ nu kho, bhikkhave, sati, kiṁ upādāya, kiṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjatī”ti?
Bhagavaṁmūlakā no, bhante, dhammā …pe…
“rūpe kho, bhikkhave, sati, rūpaṁ upādāya, rūpaṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjati.
Vedanāya sati …
saññāya sati …
saṅkhāresu sati …
viññāṇe sati, viññāṇaṁ upādāya, viññāṇaṁ abhinivissa attānudiṭṭhi uppajjati.
Taṁ kiṁ maññatha, bhikkhave,
rūpaṁ niccaṁ vā aniccaṁ vā”ti?
“Aniccaṁ, bhante”.
“Yaṁ panāniccaṁ …pe…
api nu taṁ anupādāya attānudiṭṭhi uppajjeyyā”ti?
“No hetaṁ, bhante”.
“Vedanā …
saññā …
saṅkhārā …
viññāṇaṁ niccaṁ vā aniccaṁ vā”ti?
“Aniccaṁ, bhante”.
“Yaṁ panāniccaṁ …pe…
api nu taṁ anupādāya attānudiṭṭhi uppajjeyyā”ti?
“No hetaṁ, bhante”.
“Evaṁ passaṁ …pe…
nāparaṁ itthattāyāti pajānātī”ti.
Sattamaṁ.